Elulugu

Ernst Enno perekond
(vasakult Paul, Leopold, Emilie, Ernst, Anna ja Prits)









Ernst Enno üliõpilasena









Ernst Enno Riias









Isakodu Rõngus Soosaarel









Ella Enno









Ernst Enno 1920-ndate lõpul








Ernst Enno
1921







Läänemaa õpetajate grupipilt
1930

Lapsepõlv

Ernst Enno sündis 8. juulil 1875.a. Tartumaal Rannu kihelkonnas Valguta mõisas Köödsa kõrtsis. Isa Prits, endine Valguta mõisa kutsar, pidas seal kõrtsi. Ema Ann (sündinud Peeters, pärit Narvast), oli sügavalt usklik inimene. Emapoolne pime vanaema jutustas muinasjutte kaarnakivist ja haldjatest, tema mõjul uskus elava kujutlusvõimega Ernst unenägusid ja kartis kodukäijaid. Muidu oli ta aga elava loomuga ja aldis vallatustele.

.

.

.

Koolitee ja ametid

Kooliteed alustas Ernst kaheksa-aastaselt Lapeteekme külakoolis. Prits Enno ostis poja üheksanda sünnipäeva puhul naaberkihelkonnas Rõngu Koruste küla metsasel tagamaal asuva Soosaare talu. Sealt viidi poeg Rõngu Paaslangi möldri tütre Auguste Blanki kodukooli, kus õpilaste väike arv võimaldas paremat õpetust.

Keskhariduse omandamist alustas ta sügisel 1886 H. Treffneri eragümnaasiumis Tartus, õppis ta hiljem sealses reaalkoolis. Halb edasijõudmine matemaatikas ei võimaldanud tal pääseda reaalkooli lõpuklassi. Ilma küpsustunnistuseta oli tee Tartu Ülikooli suletud. Pietistliku hoiaku tõttu, mille ta isakodust kaasa sai, mõtles ta minna mõnda välismaa misjonikooli astumisele, kuid selles valdkonnas jäi takistuseks, et ta polnud õppinud klassikalisi võõrkeeli. Nii jäi talle ainsaks väljapääsuks astuda 1896. aastal Riia Polütehnilise Instituudi kaubandus teaduse osakonda, kuhu tollal võeti ka reaalkooli 6. klassi lõpetanuid.


1861. aastal asutatud Riia Polütehniline Instituut kujunes sajandi lõpul Tartu Ülikooli kõrval paljude kõrgharidust taotlevate eesti noorte õppekeskuseks. Karl Ipsberg organiseeris 90-ndate algul eesti üliõpilaste ringi millega liitus ka Ernst Enno. Akadeemik J. Köleri vennatütre pansionis korraldati kirjandusõhtuid, kus esines Ennogi. Esimestel üliõpilasaastatel osales Enno ringi tegevuses tagasihoidlikult, kuna stuudium oma erialadega nõudis temalt rohkesti pingutusi.

Õpingute kõrval võtsid omajagu aega maailmavaatelised otsingud, millesse Enno suhtus täie tõsidusega. Ühest ta säilinud märkmetevihikust näeme, kuidas ilukirjandusest kuulusid tema lektüüri hulka V. Korolenko, P. Roseggeri, K. Tetmajeri jt. teosed. Üheks ta lemmikteoseks kujunes Bruno Wille romaan “Offenbarungen des Wachholderbaums” (“Kadakapuu ilmutused”), milles tuginetakse G. Fechneri loodusfilosoofiale. Teatavasti võitles see saksa filosoof laiutava materialismi vastu panteistlikelt positsioonidelt. Tugevat mõju avaldas noorele otsisklejale inglise kriitiku J. Ruskini vaated, kes rõhutas kunstiloomingus looduse ja tunde kõrval ka eetilise alge tähtsust. Sajandivahetuse Euroopa suurtest sõnameistritest on Enno kirjanduslikeks mõjutajaiks peetud veel R. M. Rilket ja M. Maeterlincki, eriti viimast.

Suvevaheaegadega oli Enno Rõngus juba varem kokku puutunud kohaliku maamõõtja Eichwaldti ümber koondunud harrastusluuletajate ringiga, kuhu peale Eichwaldti enda kuulusid veel Raigaste koolmeister Otto Grossschmidt ja ta abikaasa Liina, Rõngu vallakirjutaja Bernhard Veber jt., kelle nimesid võime kohata sajandivahetuse trükisõnas. Arvatakse, et Ennosse kui luuletajasse Riia õhkkond inspireerivalt ei mõjunud. Suurem osa ta ajast kulus loengutes käimisele ja õppimisele. Ennot köitis kõik, mis tõotas viia edasi tõeotsingul ja seisis lähedal tunde- ning hingeelule. Vaimsed harrastused ei teinud temast elupelgurit, vaid ta otsis innukalt kontakte eesti rahvusest kaasvõitlejatega. Kui 1899. aasta algul teostus korporatsiooni “Vironia” asutamine, valiti ta sama aasta detsembris selle esimeheks. Nõrkade kopsude tõttu järgmisel kevadel palus ta end esimehe kohustustest vabastada, kuid jätkas korporatsioonis osalemist lihtliikmena.

Kokkuvõetuna iseloomustab Enno Riia-aastaid püüd inimesi lähedamalt tundma õppida. Inimese peamiseks vooruseks pidas ta tahte harimist ja selleks psühholoogiliste teaduste urimist. Kuna tollased üliõplased tundsid elavat huvi keeleuuenduse probleemide vastu, siis oli Ennol selles küsimuses juba sajanditevahetusel kindel seisukoht: “Kui eesti keel tahab haritud keeleks saada, siis peab tingimata uusi sõnu looma.”

Uus sajand tõi Ennole kaasa majanduslike murede kasvu, kuna vanematelt saadav toetus kahanes. Katsed Riias kõrvalteenistust leida ebaõnnestusid. Kuuenda õpingu aasta lõpu eel 1902 kirjutas ta O. Grossschmidtile, et aega on elada ja surra ning samuti ka eksameid teha. Mis kõige rohkem loeb on see, mis sa iseendast oled teinud. Sama aasta kevadel surus lapseeas saadud kopsuhaigus ta taas nädalateks voodisse.

Rahapuudus sundis Ennot õpinguid katkestama. Mais 1902 asus ta Tartus tööle “Postimehe” toimetuses. Seal ilmus temalt toimetuses töötamise ajal rida luuletusi, tõlkeid, arvustusi, kirjutisi esteetikast jm. Jaan Bergmanni toimetatud “Lasteleht”, mis ilmus “Postimehe” kaasandena, avaldas Soosaare Erni pseüdonüümi all Enno lastelaule. Kuid ei puudunud pettumusedki: kirja teel siginenud ja paar aastat kestnud soe sõprus algaja kirjaniku Alide Erteliga jaheses Tartus isikliku kohtumise järel.

Sügisel 1903 siirdus Enno, kes oli ajakirjanikuna suutnud vajaliku raha koguda, uuesti Riiga, et valmistuda lõpueksamiteks. Sellele tööle keskendus ta täie pingega ja hoidus eemale igasugustest akadeemilistest eluavaldustest, kaasa arvatud “Vironia” üritused. Eksamid ta 1904. aasta algul sooritaski, kuid lõputöö edukas kaitsmine Riia Polütehnilises Instituudis toimus alles 1905. aastal, andes talle kaubandusteaduse kandidaadi (cand.rer.merc.) atestaadi.

Vahepeal alustas Enno uuesti tööd “Postimehe” juures, kus tal tuli ühtlasi hoolitseda J.Tõnissoni poolt välja antud ajakirja “Linda” käsikirjade eest. Selles ajajärgus puhkes taas ka Enno luuleläte, nii ilmus temalt “Postimehes” ja “Lindas” ca 40 luuletust. Kui “Linda” seisma jäi, töötas Enno 1905. aasta lõpul paar kuud Tartu Krediitühisuse ametnikuna.

Märtsis 1906 hakkas Tartus Enno algatusel ilmuma uus ajaleht “Isamaa”. Selle toimetajana püüdis ta leevendada rahvuslikul rindel tekkinud vastuolusid, südameasjaks oli talle ka rahvahariduse edendamine maaoludes. “Isamaa” kaasandena ilmunud “Laste Rõõmus” leiame Ennolt ilmekaid lastelaule. Kuid vastuolude tõttu lehe kadakasakslusse kalduva väljaandja E. Bergmanniga loobus Enno kuue kuu järel toimetamisest. Sellest kohustusest vabanenuna elas mõnda aega isakodus Soosaarel, et pingelise stuudiumi järelmõjudest ja kirjanduslikust tegevusest välja puhata.

Maaelu vaikses üksinduses osutus Ennol taas võimalikuks sügavamalt oma luuleharrastusse kiinduda. “Postimehes” ja “Lindas” avaldatud ligemale 70 luuletust olid Ennole toonud eesti modernse luule algataja nimetuse.

Elu argipäeva mured sundisid Ennot veebruaris 1908 asuma ametnikuna tööle J. Linde laevandus- ja ekspordifirmas Pärnus. Linn ise jättis talle meldiva mulje, eriti kevade saabudes. Rahule ei suutnud ta jääda aga üksluise kontoritööga. Sama aasta sügisel saabus ta Soosaarele tagasi, jätkates seal loomingulist tegevust.

1909. aasta suvel abiellus Enno Kodavere Köstri tütre Ella Sauliga, kellega ta oli tutvunud Kodaveret külastades. Neiu oli varem alustanud kunstiõpinguid Tartus Kristjan Raua juures, aga siis asunud õppima Helsingis “Ateneumi” kunstikoolis. Abiellumisega õpingud katkesid, kuid harrastuskunstnikuna tegutses Ella Enno edaspidigi.

Perekonna rajamine nõudis Ennolt kindlamat elujärge. Järgnes kümneaastane töö 1909-1919 Valga Krediitühistuse asjaajajana. Esimesse maailmasõtta mobiliseerimisest päästis teda nõrk tervis. 1909. aastal debüteeris ta oma esikkoguga “Uued luuletused”. Esikkogu kaane kujundaja oli Ella Enno, kuid trükisõnas kannab veel E. Sauli nime.

Soosaarel elatud nooruspäevadest oli talle peale üksindust sisendava maastiku mällu sööbinud ka omapäraseid tüüpe. Neist jutustab ta oma 1910. aastal ilmunud raamatus “Minu sõbrad”. Selle novellides esitab ta realistlikus laadis nelja lapsepõlvesõpra. Kahjuks vajus antud raamat kauaks unustuste hõlma kuni entusiastlik mineviku-uurija Paul Rummo selle “”Loomingu” Raamatukogu” vahendusel 1973. aastal kordustrükina uuesti lugejate lauale tõi.

Tagasihoidlikule ametikohale vaatamata algas Valga-periood Enno elus suhteliselt idülliliselt: harmoonilisse perekonda sündis tütar Liki, abikaasa jagas mehe vaimseid huve. “Uute luuletuste” kaas valmiski tema poolt. Kui 1914. aasta suvel ootamatult vallandus Esimene maailmasõda, vapustas see rahvaste sõprusest ning inimkonna helgest tulevikust unistanud luuletajat hinge põhjani.

Pangadustegelase pingelise ning vastutusrikka töö kõrval leidis Enno ikkagi aega ka rahvahariduse küsimustega tegelemiseks, mis olid talle südameasjaks olnud juba ajakirjanikuna. Tunnustatud kultuuritegelasena valiti ta Valga Eesti Hariduse Seltsi esimeheks. Kohalikus kaubanduskoolis andis ta eesti keele tunde. See juhtis ta tähelepanu pidevalt vajadusele, et linnas oleks emakeelne keskkool poeg- ja tütarlastele. Enno unistus emakeelsest keskkoolist teostus alles 1919. aastal Eesti Vabariigi ajal.

Enno tutvus 1919. aasta kevadel haridusministri Ferdinand Volrad Mikkelsaarega, kes tõi kirjaniku ellu uue pöörde. Just tegi Ennole ettepaneku tulla Läänemaa koolinõunikuks. Mõningase kõhklemise järel võttis Enno pakkumise vastu, kuna rahvahariduse eest võitlejana oli ta tegutsenud juba ajakirjaniku-aastatest alates. Sügisel 1919 koos perega Haapsallu kolides oli tal muuhulgas kaasa viia ka mapitäis Valgas valminud luuletusi.

Haapsalus valiti ta Mikkelsaare vahendusel koolinõunikuks 18. septembril 1919, millele järgnes ametisse kirjutamine Haridusministeeriumi poolt 1. aprillil 1920.

Algul oli Enno ainuke koolnõunik Läänemaal, mistõttu ta tegevuspiirkond oli liiga laialdane, et sellega rahulolevalt toime tulla. Sõja kahjustuste tõttu tegi see Ennol väga raskeks kõiki koole õppeaasta jooksul külastada.

Hiljem võeti Haapsallu ametisse veel teine koolinõunik, siis jäi Enno rajooniks Läänemaa põhjaosa. Pooled temale alluvatest koolidest asetsesid saartel. Laevaühendus Hiiumaaga oli tülikas, pahatihti oli meri tormine ning Enno talus laevasõitu halvasti. Talvel sai Hiiumaale ja Vormsisse hobusega üle jää. Neid raskusi pidi kaasa tegema Enno, kelle tervis oli niigi nõrk ja jäi üha nõrgemaks. Kuigi Hiiumaale pääsemine oli vahel tülikas, armastas ta enda rajoonidest just Hiiumaad.

Teisalt on teada, et Enno armastanud hommikuti jalutada Haapsaluski, enne oma kantseleisse tööle minekut. Tihti oli teda nähtud vabadel hetkedel Õhtu kalda haljasalal, kuhu talle 1939. aastal püstitati R. Haavamäe valmistatud mälestussammas.

Ajuti käis Enno tunde andmas ka Läänemaa Õpetajate Seminaris, mis asus Uuemõisas. Sealses õpilaste karsklusringis pidas ta pühapäeviti filosoofilisi loenguid.

Tunnustavalt tuleb märkida ka Ella Enno teeneid, kes püüdis igati hoolitseda selle eest, et abikaasa vaimseks tööks vajalikku keskendumist miski ei häiriks. Alati pidi majas valitsema haudvaikus, et kirjanik saaks rahus tööd teha.

Enno oli aastatel 1916-1918 Valgas loodud luulet varuks koguni kahe kogu jaoks. Nii ilumsid 1920. aastal Linde organiseeritud aktsiaselts “Varraku” kirjastusel Tallinnas Enno luulekogud “Valge öö” ja “Kadunud kodu”.

Haapsalus toimus ka Enno tagasitulek ajakirjanduse põllule. Kui siinse õpetaja ja koolikirjaniku Madis Küla-Nurmiku initsiatiivil hakkas 1922. aastal Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse väljaandel ilmuma ajakiri “Laste Rõõm”, värvati Enno selle vastutavaks toimetajaks.

Ernst Enno oli Eesti Kirjanduse Seltsi eluaegne liige.

Oma ametikohustusi täitis Enno ka veel tervise otsustava halvenemise järel. 1934. aasta veebruari algul, vaevalt kuu enne surma, käis ta revideerimas Oru, Uugla ja Seljaküla algkoole, olles juba lausa põdur ning jõuetu. Teel olles sai ta külmetada ja nii võttis haigus järsu pöörde halvemusele.

Ernst Enno suri 7. märtsil 1934 kopsupõletikku.

Allikad

Tekst: “Ernst Enno”. Personaalnimestik. Koostanud Anneli Ilves. Saatesõna (lk. 11-40) “Ernst Enno elu- ja luulelugu”: Oskas Kuningas. Lääne Maakonna Keskraamatukogu, Haapsalu 1995

Fotod: Eesti Kirjandusmuuseum

Create your website with WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: